Autor: Karmen Laur • 5. september 2024

Kliimanõukogus, juhtrühmas ja töörühmades osalenute kogemuse järgi käis kaasamine paberil, mitte päriselus. Peamiselt heidetakse ette, et dokumente nähti avalikkusega samal ajal, kohtumiste korraldus oli kaootiline ning eelnõusse kirja saanud eesmärkidest oli kadunud suur hulk ambitsiooni, mida aruteludes kuulda oli.

“See näeb välja näilise kaasamise moodi,” ütles Maia-Liisa Anton, Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) koordinaator ja kliimanõukogu liige.

“Üritati teha hästi ja pandi palju rõhku kaasamisele, aga kindlasti ei olnud see ideaalselt tehtud,” lausus Kädi Ristkok, Rohetehnoloogia liidu juht.

Ragn-Sellsi juhi Kai Realo meelest, kes esindas nõukogus tööandjate keskliitu, kumas läbi see, et kaasamist tehti välise surve pärast. Kui algus oli paljutõotav, siis viimased kuud vajusid ära, ütles ta. “Kindlasti oleks palju hullem olnud, kui kaasamist poleks olnud,” märkis ta siiski.

Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets aga näeb, et kliimaseaduse kaasamisprotsess on olnud “väga laiapõhjaline” ja põhjalikum kui teiste seaduste puhul. “Me oleme algusest peale kommunikeerinud, et seaduse tekstiga samaväärselt oluline on ühiskondlik arutelu,” rääkis ta.

Paarist kohtumisest ei piisa

Kliimaseaduse loomine pidi käima nõnda: üheksa valdkonna töörühma arutab, mis eesmärgid seada ja kuidas neid täita, sõltumatu kliimanõukogu arutab ettepanekuid ning juhtrühm juhib seadusloome protsessi. Lõplikud otsused langetab mõistagi esmalt kliimaministeerium ja siis riigikogu.

Nii sirgjooneliselt aga ei läinud.

Töörühmades oli mitu probleemi. Esiteks töörühmade suurus: igas töörühmas oli 30–70 huvigruppi, sealhulgas ettevõtjad, liidud ja kojad, ministeeriumid ja riigiasutused, ülikoolid ja erakonnad. Iga töörühm kohtus vaid kaks–kolm korda. Kädi Ristkoki hinnangul jäi seda selgelt liiga väheks. Arutlema olid kutsutud ka need, kel polnud põhiteadmisi kliima teemadest, mistõttu läks põhirõhk baasfaktide selgitamisele ja ettekannetele ning aega sisuliseks debatiks nappis. Seda enam, et valdkonnad on väga laiad ja igal huvirühmal oma nägemus.

Kasemets ei andnud selget hinnangut, kas paarist kohtumisest piisas, vaid rõhutas, et tegemist oli sissejuhatavate aruteludega, mis andsid sisendi seaduse koostamiseks. “Reeglina seaduseelnõude arutelud Eestis toimuvad siis, kui seadused on valmis, ja siis alles hakatakse arutama,” ütles ta, et kliimaseadusega on tehtud teistpidi.

Ristkoki sõnul on murekoht selles, et paljud protsessi kaasatud suurettevõtted ei mõista, kuidas toetab ambitsioonikas kliimapoliitika majandust. “Ma usun ministeeriumit, kui nad ütlevad, et tegid kesktee. Häda on selles, et igas valdkonnas on suuremad ettevõtted, kelle huvi ei ole kõrgem ambitsioon ja kes on väga tugevalt sellele vastu rääkinud. Need hääled, kes toetavad kõrgemaid ambitsioone, pole suutnud ära kompenseerida rahulolematust ja vähem tegemise soovi,” arvas ta.

Kaootilised kohtumised

Ristkok lõi rohetehnoloogia liidu esindajana kaasa seitsmes töörühmas. Kõigil kohtumistel ta osaleda ei jõudnud, aga käis eelkõige tööstuse ja energeetika omadel. Sinna, kuhu ta füüsiliselt kohale ei jõudnud minna, liitus ta veebi teel, kuid veebis osalejad ei saanud sõna sekka öelda – ainult kuulata ja vestlusaknasse kirjutada.

Korraldus ja juhtimine kõikusid töörühmiti seinast seina. Struktuuri polnud ja jutuajamine valgus laiali. Seda eriti esimeste seas alustanud töörühmades, nagu tööstus. “Raske on aru saada, kuidas selline laialivoolav arutelu, kus kõik oma arvamust vabas formaadis esitavad, seadusesse jõudis,” rääkis Ristkok.

Maia-Liisa Anton kuulis EKO koordinaatorina töörühmades toimuvast teistelt koja esindajatelt, kuid osales asendusliikmena tööstuse kohtumisel, kus läks suisa karjumiseks. “See kaos oli üsna suur,” märkis ta.

Iga kohtumisega läks Ristkoki sõnutsi asi siiski paremaks, küsimusi ja materjale saadeti rohkem ette ning juhtimine muutus selgemaks.

Arutelude ja töörühmade taseme erinevust märkas ka kliimanõukogu liige Kai Realo. Need grupid, mida juhtis kliimaministeeriumi esindaja, olid Realo hinnangul paremini korraldatud ja ette valmistatud. Hästi olid tema sõnutsi korraldatud energeetika ja merenduse, halvasti ettevõtluse töörühmad. “Sealt [ettevõtluse töörühmast] kõlas kokkuvõte nii, et siin on esimene slaid, mida ettevõtjad arvavad, et kõik on valesti plaani juures üldse kliimaseadust teha, ja teine slaid oli asjad, mida ettevõtjad kunagi teha ei kavatse. Selle töörühma tulemusena koostööle ei jõutudki,” rääkis Realo.

Tegelikult oli lisaks ministeeriumi kodulehel välja toodud üheksale töörühmale veel üks – õigustöörühm. Kes täpsemalt sinna kuulusid, millal liikmed kohtusid ja mida arutasid, seda avalikult välja toodud ei ole. Kasemetsa sõnul oli see ministeeriumideülene ametnikest koosnev töörühm, kus arutati õigustehnilisi küsimusi, näiteks et mida peab katma kliimaseadus, mida aga eriseadused.

Ambitsioon lahtus

Kui palju ministeerium töörühmade sisendit arvesse võttis, seda hindavad asjaosalised erinevalt.

Töörühmades räägiti ambitsioonikamatest eesmärkidest, kui eelnõusse kirja pandi, leidis Anton, kes tõi näite, et energeetikas räägiti 3 miljoni tonni CO₂ heitme lubamisest 2030. aastaks, aga seletuskirjas tõsteti lubatud piir 4,3 tonnile. Samuti arutati põllumajanduses mõtet – ja oli ka valmisolek – vähendada heitmeid aastaks 2030 rohkem kui need 14 protsenti, mis praegu eelnõusse kirjutati.

“Töörühmades oli loomulikult erinevaid hääli, aga kui me vaatame, mis ettepanekud on seadusesse läinud ja millised mitte, siis on raske aru saada, kust need tulevad,” ütles Anton.

Eesmärke on kritiseerinud ka teadlased ja õiguseksperdid ning ettevõtjad.

Ristkok omalt poolt nägi, et arutletu jõudis ka eelnõusse ja seletuskirja. Mitmes töörühmas, kus ta osales, selgitati ka seda, mis meetmeid riik saab pakkuda, et kliimaeesmärke täita. Need jõudsid tema sõnul ka eelnõusse ja seletuskirja, olgugi et ministeerium oleks saanud paremini selgitada, kuidas sisendit arvesse võeti.

Kantsler Kasemets kinnitas, et töörühmade ettepanekud jõudsid eelnõusse, kuid tegema pidi kompromisse. “Need huvid ongi ülierinevad. Meil on keskkonna pool ja ettevõtluse pool, aga ka ettevõtluse sees on huvid väga erinevad,” ütles ta. Kasemetsa sõnul pole kõigile meelepärast seadust võimalik luua, kuid senine tagasiside ettevõtjatelt on tema sõnul positiivne. Rahulolematud on need, kes tahavad kõrgemat tempot, ja need, kes ei taha ärimudelis muutusi.

Nõukogu paisus suureks

Töörühmades tehtud ettepanekuid pidi omakorda hindama sõltumatu kliimanõukogu, mis koosneb 17 teadlasest ja valdkonna eksperdist. Kliimanõukogu juhi, Eesti Panga ökonomisti ja presidendi majandusnõuniku Kaspar Oja sõnul pani selle nõukogu kokku ministeerium. Ta tõdes, et nõukogu sai liiga suur, kuna seadusloome alguses oli fookus laiemalt keskkonnal, mitte ainult süsinikuheitel. Oja arvas, et nõukogu kärbitakse, kuivõrd see jätkab tööd ka pärast seaduse jõustamist.

Heaks või halvaks, tehtavaks või võimatuks sõltumatu kliimanõukogu ideid ei tembeldanud, pigem arutas, mis sektoris tuleb sihte kõrgemaks keerata.

Realo tõi näiteks kaks valdkonda, kus nõukogu tahtis näha suuremat ambitsiooni. Esiteks transport, mis on teine kõige saastavam sektor Eestis ja kus enamik saastest pärineb erasõidukitest. Mõjusat lahendust eelnõusse ja seletuskirja Realo sõnul aga kirja ei saanud. Teiseks põllumajandus ja toidutööstus, kus on samuti kõrge süsinikuheide, kuna eestlane armastab liha.

“Mõlemad on keerulised teemad, aga see näitab, et laiapõhjalisi ühiskondlikke käitumuslikke asju kliimaseaduses ei adresseeritud väga palju,” rääkis Realo.

Seevastu ringmajanduse peatükk arenes tema sõnutsi tänu nõukogu tagasisidele põhjalikumaks.

Materjale ei saadetud ette

Terav kriitika kõikidelt asjaosalistelt on infopuudus. Kui ministeerium tutvustas maikuu alguses seaduse põhipunkte avalikkusele, siis nõukogu nägi dokumente õhtu enne. Juhtrühm aga päris samal hommikul, kui toimus pressikonverents. Sisuliselt ei näinud asjaosalised dokumente enne avalikkust.

Nii ka nüüd augusti alguses, kui välja tuli eelnõu ja seletuskiri. Ka siis ei näinud asjaosalised dokumente enne avalikkust.

“See lõpp vajus kaasamises täielikult ära,” märkis Realo.

Nõukogu esimees Kaspar Oja tõdes, et materjalid jõudsid nõukoguni viimasel minutil, mis tõmbas alla arutelu kvaliteeti. “Küsimus on, mis on ratsionaalne [ajaperiood]. Varasemalt oli kliimaministeeriumil idee, et nad suudavad saata kaks nädalat varem, aga see oli liiga optimistlik eeldus,” ütles ta.

Mõstlikku aega ei antud tekstiga tutvumiseks ka juhtrühmale, kes pidi kogu seaduse loomist eest vedama. Juhtrühma kuulub ka tööandjate keskliidu innovatsiooninõunik Kati Rostfeldt, kes nentis, et juhtgrupil polnud suurt otsustusõigust ning info liikus peamiselt läbi avalike kanalite ja meedia. “Teadmatus valitses eelnõu avaldamiseni,” märkis ta.

Kasemets selgitas, et mais tuldi välja põhisuundadega, millega töörühmad ja nõukogu oli tutvunud. Sellele järgnes arutelu suvekuudel, kuni augusti alguses avalikustas ministeerium eelnõu ja seletuskirja. “Selleks hetkeks, kui me tulime seaduseelnõuga välja, olid kõik töörühmad ja kliimanõukogu saanud põhimõtetega põhjalikult tutvuda, olid toimunud arutelud ja kõik olid saanud sisendit anda,” lausus kantsler.

Rutakus alandas kvaliteeti

Seaduse loomise juurde kaasa kutsutud inimesed näevad, et seadust tehti liiga rutakalt ja sestap on kannatanud ka kvaliteet. “Pidev tormlemise tunne on olnud küll,” tõdes Oja.

Protsess algas umbes aasta tagasi, kui moodustati kliimanõukogu, esimesed töörühmad kohtusid mullu sügisel. Maikuus tutvustati seaduse põhisuundi avalikkusele ja augusti alguses tuli välja eelnõu ja seletuskiri, kus suuri erinevusi maikuuga võrreldes ei olnud. Seega valmis seadus sisuliselt kaheksa kuuga.

Kiirust kruttis üles poliitiline ja avalikkuse surve uuele valitsusele ja ministeeriumile, aga ka vajadus uuendada riiklikku energia- ja kliimakava ehk REKK 2030, millega Eesti on juba hiljaks jäänud, kuid mis peab olema kooskõlas kliimaseadusega. Ristkoki sõnutsi võiksime Euroopa Komisjonilt pikendust küsida, selgitades, et riiklikult väga tähtsa seaduse loomine alles käib. “Arusaadavatel põhjustel tuleb teha kiiresti, aga ma usun, et see on meie ettevõtjatele kindlasti raskemaks teinud arusaamist, mis toimub, kuhu nende sisend läheb ja miks selline eelnõu sai,” ütles Ristkok.

Sama meelt on Rostfeldt. “Eelnõu kvaliteedile on jälje jätnud soov seadus lühikese tähtajaga, circa aasta jooksul valmis saada,” rääkis ta. Tema meelest õõnestas protsessi usaldust tõsiasi, et ei olnud teaduspõhiseid ja sotsiaalmajanduslikke mõjuanalüüse, nende koostamiseks polnud aega ega ressurssi.

Uuringute puudust märkisid ka Anton ja Realo. Eestil pole paljudes valdkondades korralikke ja ajakohaseid kliimamudeleid, meetmete hindamisi ja mõju-uuringuid. “Ministeeriumi väide, et nad on arvutanud ja [mudeleid] teinud ja see on palju parem kui teistes riikides, on piinlik. Teistes riikides on näiteks ülikoolides uurimisgrupid, kes pidevalt arvutavad energeetika mudeleid ja modelleerivad riigi energia tulevikku. Meil ei ole mitte midagi sarnast, sest riik ei ole seda rahastanud,” rääkis Anton.

Oja sõnutsi tundis ka nõukogu, et suur pilt on puudu. “Mõjuhinnangute analüüsi võiks olla rohkem, aga see on kõikide eelnõudega küsimus, mis on see optimaalne punkt, kui palju enne kulutada aega analüüsile,” ütles ta.

Riigikogusse jõuab eelnõu sügisel

Seaduse tegemisse justkui kaasatud olnud osapooled mõistavad, et valitsus ja ministeerium olid keerulises olukorras ning poliitiline ja avalikkuse surve oli tugev, kuid leiavad, et nendega koos tehtud töö oleks sellegipoolest saanud olla sisukam.

“Meil on kaasamise hea tava olemas, aga seda lihtsalt ei järgitud mingil põhjusel,” märkis Anton ja lisas, et kliimaseaduse loomine ei tohi jääda avalikkuse silmis kaasamise edulooks, vaid peaks olema hoopis koht, mille pealt õpitakse, mida mitte teha.

Täna kukkus kliimaseaduse eelnõule avaliku tagasiside andmise tähtaeg. Seda, et eelnõus midagi märgilist muudetakse, osapooled ei usu. Kasemets ütles, et kõik ettepanekud vaadatakse üle ja antakse neile kirjalikku tagasisidet, mis võtab aega. Eriti tähelepanelikult vaadatakse tema sõnul üle tagasiside sektoritelt, kus on oodata suuri muudatusi, nagu põlevkivitööstus, turbatööstus ja metsandus.

Oktoobri lõpus või novembri alguses tahab ministeerium esitada eelnõu valitsusele, misjärel läheb see riigikokku.