Robert Kitt: linnad ja vallad saavad võtta investeeringutelt pidurid

Neil päevil on meediast silma jäänud aasta number 2040. Küll soovitakse selleks ajaks viia elektri ja soojuse tootmine CO₂-neutraalseks; küll seatakse maakondlikke arengustrateegiaid. Tegemist tundub olevat turvaliselt kaugel oleva tulevikuga, milleni esmapilgul aega paistab jätkuvat.

Siiski on see tunne ekslik, sest aasta 2040 on meist täpselt sama kaugel kui aasta 2008, kus hilissuvel USAs aset sündmused (meenutagem Lehman Brothersi kukkumist) vallandasid ülemaailmse majanduskriisi, millest ei jäänud puutumata ka Eesti. Masu järelmid on loodetavasti meil aga kõigil meeles.

Eesti avalikkus on harjunud narratiiviga, et meid on tabanud erakordne, „8 kvartalit“ kestnud majanduslangus, mis küll aga kohe läbi saab ning siis alles majandus hakkavat taastuma. Paraku ei nõustu sellega ei eelarvenõukogu ega ka rahvusvahelised institutsioonid.

Nii toob Rahvusvaheline Valuutafond oma Eesti 2024. aasta hinnangus välja karmi tõe, et meie konkurentsivõime on alates Lehmani kukkumisest olnud languses ning vastupidiselt Lätile ja Leedule on langenud ka tootlikkus.

Eelarvenõukogu hinnangul on vähenenenud SKT lõhe. Lihtsustatult on meie majanduse kasvupotentsiaal vähenenud ning majanduse kidumine ongi uus reaalsus. Seda just ennekõike vähenenud konkurentsivõime tõttu.

Kuna investeeringud siia ei tooda ennast piisavalt tagasi, siis on ka investeeringud vähenenud, mis halva unenäona vähendab tulevikupotentsiaali veelgi. Reaalselt ei ole seda aga tunda: tööhõive püsib 700 000 inimese juures (tööpuudus ca 6,3%) ning riigieelarve maksulaekumised on kasvanud 7–8%. Üldse ei kadesta ministreid, kes peavad sellises näiliselt heas olukorras põhjendama, miks on vaja kulutusi kärpida.

Tagasi aga 2040. aasta juurde. Et siis kirjutada veidi rõõmsamates toonidest ja Eesti majanduse võidukäigust, on vaja reageerida täna. Investeerida täna. Probleem on akuutne täna. „Hakkame sättima“ sobib ideaalselt kirjeldamaks meie majanduskeskkonda koos peatse „majanduse käivitamise“ lootusega.

Eksperdid on soovitanud teha „tarka majanduspoliitikat“. Kirjutan kahe käega alla. Küsimus on vaid, et mis see tarkus siis täpselt on?

Narratiiv sillast „ida ja lääne vahele“ on jäänud kümne aasta taha ja IT-tiiger samuti tukkuvat. Tuletagem meelde, et täna pakuvad Eestis töökohti suurematest sektoritest tööstus 19%, kaubandus 13% ja ehitus 9%.

IT-sektor on jõudnud 5–6%-ni ning loodetavasti see kasvab jõudsalt. Aga aastani 2040 on hõive ja lisandväärtuse seisukohast oluline ikkagi tööstus, kus riigid kahtlemata konkureerivad omavahel. Kuid ka laiemalt: mitte ainult riigid, vaid ka regioonid ja maailmajaod konkureerivad omavahel. Endine Euroopa Keskpanga president ja Itaalia peaminister Mario Draghi avaldas hiljuti raporti, kuidas muuta Euroopat konkurentsivõimelisemaks.

Eesti väljakutsed Euroopa sees ei ole aga mitte kuidagi sellest erinevad, mistõttu võib jälgida sama kondikava:

1. Majandus vajab innovatsiooni ning tarku inimesi. Eesti kool on maailmatasemel ja oleme seni pigem olnud innovatsiooni esireas. Küsimus on, et kas me oleme valmis aktsepteerima uusi investeeringuid oma tagahoovis? Kas meile sobivad IT-sektorisse üle maailma saabuvad talendid või kõrgtehnoloogiline tehas meie vallas?

2. Kaksikpöörde (digi- ja rohepööre) ning majanduskasvu huvide ühte jalga viimine. Kogu Euroopa Liidu rohepöörde retoorika on majanduskasvu tekitamine läbi energiakandjate dekarboniseerimise. Me oleme Euroopa Liidus ning peame mängima nende reeglite järgi. Kui tööstused hakkavad pankrotistuma rohelise energia puuduse tõttu, on liiga hilja. Täna on meil aga valik, kas kasvatada oma majandust läbi energiamahukate tööstusinvesteeringute või jäädagi ootama „valget laeva“. On juba sätitud ja arutatud küll – võiks vahelduseks ka tegutseda.

3. Turvalisuse suurendamine ja välise sõltuvuse kahandamine. Energiakriis näitas ilmekalt, kui oluline roll toimepidevuses on kodumaisel taastuvenergeetikal. Kuid mitte ainult. Tarneahela sõltuvus mõnest üksikust sündmusest või otsustajast võib terve tootmise pikali kukutada. Meenutagem kasvõi COVIDi kriisi või transiidisektori hääbumist. Taas kord tundub, et tegutsemise võti on kohalikul tasandil.

Olen seda varem öelnud ning kordan uuesti: Eesti on väike ja avatud majandusega riik. Me sõltume väga palju välismaal loodavast väärtusest ning keskkonnast, kuid väljaspool loodu peame siiski ise oma inimeste jaoks tööle panema. Keegi ju selle vastu ei vaidlegi.

EISA võib teha head tööd, aga kui kohalikud sidusrühmad on vastu, siis tööstusi ei tule. KOVide õigus väljastada lube ja kohustus tegeleda kogukondadega. Kui maksude ja makroökonoomika puhul vaatavad kõik keskvalitsuse ministrite otsa, siis investeeringud tekivad ikka kuskil kohapeal. Eesti ei pidada lõppema Harjumaa piiriga: siis võiks ka riiklike eesmärkide täitmise (sh majanduskasv) piiriks mitte olla Harjumaa.

NIMBY ja BANANA mentaliteedi lõpetab viivitamatult vastutuse delegeerimine keskvalitsuselt KOVile. KOVil on õigus otsustada, kas ja mis tööstust/töökohti ta enda hoovi laseb. Aga on ka vastutus rajamata jäänud töökohtade eest. Kui tselluloositehast ei tule, siis muuseumiks raha ei saa.

Lõpetuseks mõni sõna maksudest. Majanduse väljund on funktsioon kapitalist ning tööjõust ning kättesaadavast tehnoloogiast. Maksudebatis jutuks olnud sisendite-põhine maksustamine on majandusteoreetiline absurd, sest sellega põhjustatakse viivitamatuid ja pöördumatuid kahjusid majanduse väljundile: tööstusettevõte ei teosta investeeringuid, kui täiendavat kapitali maksustatakse. IT-ettevõte ei palka töötajaid, kui neid selle eest maksustatakse.

Ettevõtluse eesmärk on kasum ning see on ainus ettevõtluse edu kriteerium. Ainus viis ettevõtteid maksustada on läbi nende tulemi, milleks on ettevõtte tulumaks. Olen kindel, et Eesti ettevõtjad kannavad seda solidaarsust ning ei hakka lollusi tegema. Seda enam, et Pareto printsiibi kehtivuse tõttu teenivad umbes 30 ettevõtet ca veerandi Eesti ettevõtluses teenitavast kasumist.