Arvamusliidrid: kliimariskide maandamisest pole pääsu

Kestlikkusuudised küsis arvamusliidritelt, kumb peab kohanema: sinu ettevõte või organisatsioon keskkonnaga või vastupidi? Ning jätkuna, kuidas näed, et kliimakriis muudab lähikümnenditel sinu äritegevust, ja millised ettevõtted jäävad üldse aastate pärast püsima?

“Viimaste aastate näitel ei saa me enam öelda, et me ei ole kliimamuutuseid ise tajunud. Kuid ikka veel võib meie ühiskonnas kuulda mõtteid soojast septembrikuust kui väga meeldivast kliimamuutusest,” ütleb Elisa jätkusuutlikkuse juht Aigi Kukk.

Kliimamuutuste tõttu ei kannata vaid looduskeskkond ja liigirikkus, vaid ka inimeste heaolu, sealhulgas ettevõtlus ja majanduse konkurentsivõime, nendib Kukk. Sestap ei saa rääkida sellest, et loodus peab kohanema ettevõtlusega.

Saku Metalli jätkusuutlikkuse juht Janno Jegers nõustub. Nii võimast ettevõtet, kes suudaks hoida ära äritegevuse negatiivset mõju keskkonnale, ei ole olemas, märgib ta. Kliimamuutused võivad küll luua uusi võimalusi, kuid enamasti siiski nõrgestavad äri.

Ehitusfirma Rand ja Tuulberg nõukogu liige Lauri Tuulberg tõdeb, et kohalikku ehitussektorit kliimamuutuste karmid tagajärjed nagu üleujutused ja tormid veel ei mõjuta. Eelkõige tuleb surve regulatsioonidelt ja klientidelt.

Sama näeb Domus Kinnisvara juhatuse liige Ingvar Allekand. “Tarbija vaates on kinnisvarateenuste pakkujad kõik konkurentsis. Mida tarbija ütleb, sellele püütakse vastata,” ütleb ta.

Seda, et kestlikkusteemadest on saanud tavaline äriosa, näevad pea kõik.

Tuulbergi sõnutsi on ehitussektor seni sabas sörkinud, aga peab nüüd aktiivsemalt jätkusuutlikkusega tegelema. “Varsti on nii, et ettevõte, kes ei tegele kestlikkusega, jääb rohkem silma kui vastupidi,” arvab ta.

Allekandi hinnangul on asi nüansirikkam. Kliimamuutuste ilmingutele, nagu tormid, üleujutused ja kuumalained, mõtlevad nii arendajad kui ka ehitajad. Jätkusuutlikkuse haare on aga laiem, seda ei saa tema sõnul üks ettevõte mõjutada.

Kinnisvarasektoris tähendab see linnaruumi arendamist, kus on Allekandi sõnul palju ebaselgust. Ta toob näiteks, et ühest küljest tahetakse linna tihendada, et ohjata valglinnastumist, teisalt aga laiendada rohealasid. Või muuta kinnisvara kättesaadavamaks, keskendudes samal ajal kvaliteetsele arhitektuurile, mis on üldjuhul kulukam.

Allekand vaatab eelkõige otsa poliitikutele, kelle teadlikkus jätkusuutlikkusest ja seega ka arutelutase on tema hinnangul madal. “Hästi palju on vastuolusid, mida keegi ei taha lahendada, sest lahe on klišeesid loopida,” märgib ta.

Tallinna Vee keskkonna- ja jätkusuutlikkuse juht Priit Kappak koputab ka tarbijate südamele – ka nemad saavad viia lihtsalt ja soodsalt ellu suuri muutusi keskkonnas. Veesektoris tähendab see näiteks kraanivee eelistamist pudeliveele ning hoidumist kraaniveega muru kastmisest ja wc-pottide ummistamisest. Vastutustundlik ettevõte peab oma toodete ja teenustega Kappaki sõnul tarbijat keskkonnateadlike otsuste poole nügima. Seejuures tuleb vältida rohepesu.

Ettevõtete püüdlusi ja sisulist kestlikku muutust tahavad näha peale tarbijate ja regulaatorite ka pangad.

SEB jätkusuutlikkuse juht Tatjana Vakulenko tõdeb, et Eestis on füüsilised riskid, nagu kuumalained ja üleujutused, võrreldes teiste Euroopa riikidega väiksemad. Meil ohustavad merevee taseme tõus ja tormid eelkõige Lääne-Eestit.

Hoopis pingsamalt vaatavad pangad, kuidas üleminekuriske hallatakse. Ettevõte peab laenu taotledes näitama, kuidas ta kohaneb rangemate kliimanõuetega ja läheb üle jätkusuutlikule majandusele. “Ettevõtted, kes liiguvad teises suunas ega arvesta kliimaeesmärkidega, seisavad silmitsi suuremate finantsriskide, turuväärtuse languse ja võimalike trahvidega,” märgib Vakulenko.

Kliimariskide hindamisest ja maandamisest pole pääsu, seda kinnitavad ka ettevõtjad.

Janno Jegers Saku Metallist ütleb, et kliimamuutused on üha tugevamalt sees nii lühi- kui ka pikaajalises riskihindamises. Seda ka Saku Metallis. “Lõpuks on kõikide riskidega tegelemine optimeerimisülesanne – kuidas saavutada parim kulutõhusus,” lausub ta.

Aigi Kukk Elisast ütleb, et kliimariskide tuvastamine ja maandamine peab olema kõikidele Eesti ettevõtetele järgmisel viiel aastal A ja O. Vaid nii saab teha koostööd teiste ettevõtete, tarbijate ja riigiga, mis on omakorda Kuke sõnul ellujäämise võti.

Tekstiiliteenuste ettevõtte Lindström turundus- ja kommunikatsioonijuht Gerda Männistu ütleb, et ärimudel tuleb ümber teha, et vastata kliimamuutustele ja kliimapoliitika nõutele. “Järgmiste aastakümnete jooksul peavad ettevõtted rohkem tähelepanu pöörama oma süsinikujalajäljele ja leidma viise, kuidas olla rohelisemad,” lausub ta.

Allekand Domus Kinnisvarast nendib, et seejuures ei tohi majandus paigal püsida. Tasakaalu majanduse, keskkonna ja inimeste heaolu vahel aitab tema sõnul hoida demokraatlik kord, kus kõik saavad kaasa rääkida. “Ei saa olla röövkapitalismi, kus keegi otsustab, et laseme ühes piirkonnas keskkonna põhja, sest see on meile äriliselt kasulik. See ei ole Eestis võimalik,” märgib ta.

Kes siis jäävad aastate pärast püsima? Arvamusliidrid näevad, et need, kes suhtuvad kliimamuutustesse tõsiselt, maandavad riske ja kohanevad. Seda esimeste seas, et konkurentsis püsida.